Rannahooaeg läheneb hirmutava kiirusega, mõnel pool on juba vesigi jääst vaba!

See tähenvab, et Vodevilli Virk Võimleja peab jälle võimlemisrõnga pööningult alla vedama ja uusi kuumi suundi keha loovas kasutamises avastama hakkama.

proloog

Juhtus nii, et esmaspäeval jäi õhtune trenn ära. Mul pole probleemi iseseisvalt lihaste spasmideni viimisega (aga sellest juba mõni teine kord), efektiivse trenni saamisega ega tantsude kokkupanemisega, aga teistega koos on ikkagi hoopis teine teema.

Niisiis hoidsin silmad lahti ja leidsin plangu pealt Rokiklubi kontserdi kuulutuse stiilis plakati, mis teatas hoopis ‘heviaeroobika’.

Kõik mu eelnevad kuus kogemust aeroobikas käimisest (võib öelda, et olen kogu ülikooliaja regulaarselt aeroobikas käinud – regulaarselt kord aastas:) olid üsna emotsioonitud. Parematel juhtudel oli tegemist aeroobikamaratonidega, nii et vähemalt korraliku trenni õnnestus …2-3 tunni kestel nike’i-posterilt-maha-hüpanud-tüdrukutega karates kätte saada. Emotsionaalse rahuldusega oli teine lugu.

Eelarvamust aeroobika suhtes ei vähenda ka see, et iga kord, kui lähen mööda Ülikooli Spordihoonest, teevad sealses aeroobikasaalis mustades pükstes ja roosades toppides persoonid ühte ja seda sama liigutust. Nii tundide ja päevade ja nädalate kaupa (käin sealt ikka päris sageli mööda). Vahel juhtub, et nad lihtsalt jooksevad ühes suures ringis.

Otsustasin siiski eelarvamused nurka visata ja heviareoobikale võimaluse anda.

Ja tore oli!

Rääkisime enne trenni algust tegijatega ja ka nemad tõdesid, et kui tahad midagi toredat, pead selle ikkagi ise korraldama.

(mis tuletab meelde – kas keegi tahaks tulla tartusse stepitrenne andma?)

Inimesed nägid välja nagu päris inimesed. Nad ütlesid kõik üksteisele naeratades tere, nad läksid higistades näost punaseks, nad ei kandnud roosasid firmariideid.

Aga et aeroobika on aeroobika, siis ringis jooksmisest ma ei pääsenud. Üsna imelik asi, mida trennis teha, selle ajaga oleks saanud täitsa pika tantsujupi selgeks.

Aga edasi hakkasimegi tantsima.

Päeva teemaks oli rock’n’roll. Tegime nipsu ja keerutasime saba. Tore.

Ja siis tuli kõige parem osa – diagonaalid.

Seda polnud küll veel oma varasema ohtra aeroobikakogemuse juures kohanud, et seal diagonaale saaks teha. Alguse hirmus jooks sai hetkega andeks antud ja igaüks hüppas nii nagu jaksas.

Muusika oli ka hea, aga see on vist üsna enesestmõistetav.